Kullervo lugu Kalevalas

Kullervo lugu jutustatakse 1849. aasta Kalevala runodes 31–36. Iga runo lehel on värsshaaval kõrvuti soomekeelne tekst ja W. F. Kirby ingliskeelne tõlge, iga lõigu kokkuvõte ning rahvalaulud, millel on lõiguga ühiseid värsse.

Loo algus: 31. runo.

Runod 31–36

1. 31. runo Kasvatti emo kanoja

   Untamo alustab sõja oma venna Kalervo vastu ja tapab Kalervo koos tema rahvaga, nii et kogu suguvõsast jääb alles ainult üks lapseootel naine. Untamo viib naise endaga kaasa ja Untamolas sünnib naisele poeg Kullervo. Kullervo haub juba hällis kättemaksu Untamole. Untamo püüab teda mitut moodi hukata, kuid asjata. Kui Kullervo suuremaks kasvab, rikub ta ära kõik tööd, mis talle antakse, ja meeleheitel Untamo müüb ta Ilmarisele orjaks.

2. 32. runo Kullervo, Kalervon poika

   Ilmarise perenaine paneb Kullervo karjaseks ja küpsetab pahatahtlikult kivi leiva sisse, mille ta talle karja kaasa annab. Perenaine saadab karja karjamaale ja loeb selle kaitseks tavapärased karjaloitsud ning loitsud karu vastu.

3. 33. runo Kullervo, Kalervon poika

   Karjas olles võtab Kullervo pärastlõunal leiva kotist, hakkab seda lõikama ja rikub oma noa täiesti ära. See teeb talle eriti haiget, sest nuga oli ainus mälestus tema suguvõsast. Ta haub kättemaksu perenaisele: ajab karja sohu, kogub kokku hulga hunte ja karusid ning ajab need õhtul koju. Kui perenaine lüpsma läheb, rebivad metsloomad ta tükkideks.

4. 34. runo Kullervo, Kalervon poika

   Kullervo põgeneb Ilmarise juurest ja rändab kurvalt läbi metsa. Seal kuuleb ta ühelt vanalt naiselt, et tema isa, ema, vend ja õde on veel elus. Vana naise juhatuse järgi leiab ta oma pere Lapimaa piirilt. Ema räägib, et oli Kullervo juba ammu kadunuks pidanud, ja jutustab, kuidas tema vanem tütar marjul käies kaduma läks.

5. 35. runo Kullervo, Kalervon poika

   Kullervo proovib vanemate juures teha mitmesuguseid töid, kuid kuna temast pole neis abi, saadab isa ta makse viima. Kui maksud on viidud, kohtab Kullervo kojuteel tundmatut neidu, oma marjul eksinud õde, ning meelitab ta kaasa ja võrgutab. Kui hiljem selgub, kes nad on, jookseb õde jõkke. Kullervo kiirustab koju, räägib emale õe kohutavast saatusest ja mõtleb ka ise oma elule lõpu teha. Ema keelab tal end tappa ja soovitab tal kuskil varjul oma ärevat meelt vaigistada, kuid Kullervol tuleb äkki mõte minna kõigepealt Untamole kätte maksma.

6. 36. runo Kullervo, Kalervon poika

   Kullervo valmistub sõtta ja jätab kodustega hüvasti. Ainult ema ütleb, et hoolib temast; teistel on ükskõik, kuhu ta läheb ja kas ta sureb või jääb ellu. Ta jõuab Untamolasse, lööb kõik maha ja paneb hooned põlema. Koju naastes leiab ta talu tühjana; ainus elusolend on vana must koer, kellega ta läheb metsa jahile, et endale toitu hankida. Metsas rännates jõuab ta paika, kus ta oli oma õe ära meelitanud, ja teeb süümepiinades mõõgaga oma elule lõpu.

Stseenid ja laulutüübid, mis neist jutustavad

Laulutüübid on määranud arhiivid. Tüüp on stseeni juures nimetatud, kui selle laulud jutustavad sellest stseenist või neil on stseeniga ühiseid värsse.

31. runo

• Ema kasvatab kanu ja luiki; kotkas ja kull ajavad need laiali ning kolm venda kasvavad lahus üles: üks saab Venemaal kaupmeheks, teine on Kalervo Karjalas ja koju jäänud kolmas on Untamo. Värsid 1–18 Kasvatti emo kanoja, Haukka hajotti emon lapset, Emo erotti muista lapsista, Kalervo ja Untamo, Kullervon jaksoa
• Untamo ja Kalervo tülitsevad kalasaagi ja kaerapõllu pärast; Untamo sõjasalk tapab Kalervo pere, põletab tema kodu ja viib kaasa ainult ühe lapseootel neiu, kelle poeg saab nimeks Kullervo. Värsid 19–82 Kalervo ja Untamo, Kullervon jaksoa
• Hällis rebib poiss mähkmepaelad katki ja kolmekuuselt tõotab ta isa eest kätte maksta; Untamo püüab teda hukata tünnis vee peal, tuleriidal ja puu otsas, kuid poiss jääb iga kord ellu ja Untamo kasvatab ta orjaks. Värsid 83–202 Kalervo ja Untamo, Kullervon jaksoa
• Ta rikub ära iga töö, mille Untamo talle annab: vigastab ja tapab lapse, keda peab hoidma, raiskab metsa, mida peab maha raiuma, ehitab väravata aia pilvedeni ja peksab rukki aganateks. Lõpuks müüb Untamo ta sepp Ilmarisele mõne vana katla, vikati ja kõbla eest. Värsid 203–374 Kalevanpojan kosto

32. runo

• Ilmarise naine paneb Kullervo karja hoidma ja küpsetab talle leiva, mille sisse on pandud kivi; seda ei tohi ta süüa enne, kui kari on metsas. Värsid 1–32 Kalevanpojan kosto, Paimenen kivinen kakku, Kullervon jaksoa
• Ta saadab karja karjamaale pikkade palvete ja loitsudega: palub Jumalat ning suve- ja metsavaime karja hoida ja piima anda ning manitseb karu rahu pidama ja karja puutumata jätma. Värsid 33–548 Karjaa laitumelle laskettaessa, Maito-onnea laitumelle laskiessa, Ehtynyt tai pilattu lehmä lypsäväksi, Karhua vastaan, Sutta vastaan, Karhun synty, Hevonen varataan metsän pedoilta, Haltiain lepyttäminen karjaa laitumelle laskiessa

33. runo

• Kullervo ajab karja üle soode ja kurdab oma saatust. Ta palub päikesel paista vaesele karjasele, kellel on ainult kuiv leib, mitte perenaisele, kes sööb hästi, ning siis loojuda ja ta koju saata. Perenaine sööb samal ajal võid ja kooke ning jätab talle külma kapsast, millelt koerad on rasva juba ära söönud. Värsid 1–58 Kalevanpojan kosto, Paista, päivä, paimenille, Mene päivä männikölle, Oljamissa käynti
• Õhtusöögi ajal võtab ta leiva välja ja tema nuga, ainus isast jäänud mälestus, murdub leiva sisse küpsetatud kivi vastu; ta nutab noa pärast ja küsib, kuidas perenaisele kätte maksta. Värsid 59–102 Kalevanpojan kosto, Paimenen kivinen kakku, Moni kakku päältä kaunis, Kullervon jaksoa
• Vares õpetab talle, kuidas kätte maksta: Kullervo ajab lehmad sohu metsloomadele süüa, muudab hundid ja karud karjaks, teeb lehma luust sarve ja ajab õhtul metsloomad koju. Värsid 103–184 Kalevanpojan kosto, Luikku lehmän luusta, Kullervon jaksoa
• Perenaine läheb karja lüpsma ning hunt ja karu ründavad teda; ta anub karjast, et see loomad ära kutsuks, ja palub siis Ukkol karjase maha lasta, kuid Kullervo palub Ukkol hoopis perenaise maha lasta, ja perenaine sureb õuel. Värsid 185–296 Kalevanpojan kosto, Kullervon jaksoa

34. runo

• Kullervo lahkub sepa kodust enne, kui surmasõnum sepani jõuab, ning üle nõmme minnes puhub vilet ja sarve; Ilmarinen kuuleb mängu, leiab oma naise õuelt surnuna ja nutab tema järele. Värsid 1–36 Kuolon sanomat, Kullervon sotaanlähtö
• Metsas ekseldes kurdab ta oma saatust: kes lõi ta lageda taeva all hulkuma, miks on tema kodu mets, miks päike paistab pääsukesele, aga mitte kunagi temale, ja kuidas ta jäi ilma isast ja emast. Ometi ei vaju ta sohu seni, kuni tal on kaks kätt, viis sõrme ja kümme küünt, millega end välja tõmmata. Värsid 37–94 Mikä lie minua luonut, Korvessa minun kotini, Älköön Jumala luoko, Älköön Jumala luoko lasta armotonta, Päivä pääskylle tulevi - ei minulle, Liekö tetri tielle tehnyt, Isä jätti iljenelle, Soisit suohon sortuvani, Sinis on leivoista minulla kunis kannan kahta kättä
• Ta otsustab Untamole kätte maksta, kuid sinises keebis vana naine ütleb talle, et tema isa ja ema elavad Lapimaa piiril, ning näitab talle teed. Ta leiab nende kodu, aga keegi ei tunne teda seal ära. Värsid 95–188
• Ema tervitab teda kui poega, keda ta oli ammu surnuks pidanud ja taga leinanud, ja räägib, et nende vanem tütar kadus, kui läks metsa marju korjama; ema otsis tüdrukut ja mäed vastasid, et too ei tule enam kunagi koju. Värsid 189–246 Pilviin kadonnut poika, Vesitieltä pilviin viety neito

35. runo

• Vanemate juures elades ei saa Kullervost kunagi arukat meest, sest teda on valesti kasvatatud: ta sõuab paadi pilbasteks ja peksab vett nii, et võrk rebeneb takuks ja kalad muutuvad lögaks. Lõpuks saadab isa ta makse viima. Värsid 1–68 Kalevanpojan kosto
• Kojuteel kutsub ta kaht neidu oma reele ja mõlemad keelduvad; kolmanda tõmbab ta jõuga reele ja võrgutab hõbeda ja peente kangastega. Hommikul räägivad nad teineteisele oma suguvõsast: neiu on Kalervo ammu metsa kadunud tütar ja heidab end kärestikku. Värsid 69–266 Rutsa
• Kullervo hüppab reelt ja nutab, et on oma õele liiga teinud ja et parem oleks olnud üldse mitte sündida; ta sõidab koju ja ütleb emale, et too oleks pidanud ta kahe öö vanuselt saunasuitsus lämmatama. Värsid 267–314 Rutsa, Parempi syntymättä, Ei se surma suorin tehnyt, Oisin kuollut kolmiöisnä, Syntymistään sureva
• Ta räägib emale, mis on juhtunud, ja küsib, kuhu ta peaks minema surema; ema käsib tal end peita, kuni aastad on ta leina vaigistanud, kuid ta ei taha end peita: ta läheb sõtta ja maksab Untamole kätte isa ja ema eest. Värsid 315–372 Rutsa

36. runo

• Kullervo valmistub sõjaks; ema hoiatab, et ta läheb sõtta kitse seljas ja tuleb koju koera seljas, ja tema vastab, et uhke on surra lahingus mõõkade kõlinas. Kui ema küsib, kes hoolitseb pärast tema surma isa, ema, venna ja õe eest, vastab ta, et las nad surevad. Värsid 1–56 Vuohella sotaan, Hyvä on sotahan kuolla
• Kodust lahkudes küsib ta järgemööda isalt, vennalt, õelt ja emalt, kas nad nutavad, kui kuulevad tema surmast; ainult ema ütleb, et nutab, ja kui ta ei saa nutta inimeste ees, siis üksi saunas. Värsid 57–154 Itketkö sinä minua?, Kuolon sanomat, Itken yksin ollessani
• Ta läheb sõtta pilli mängides; käskjalad jõuavad talle järele sõnumiga, et isa, vend ja õde on surnud, kuid ta ei pöördu tagasi, ja kui ta kuuleb, et ka ema on surnud, leinab ta teda, kuid läheb edasi. Ta palub Ukkolt mõõka, tapab sellega Untamo rahva ja põletab nende kodud, jättes igasse õue alles ainult koldekivid ja pihlaka. Värsid 155–250 Kullervon sotaanlähtö, Kuolon sanomat, Äidin kuolo
• Ta jõuab koju tühja majja: kolde külmadest sütest mõistab ta, et ema on surnud, ahju külmadest kividest isa, pühkimata põrandast õde ja tühjast paadisillast venda. Värsid 251–274 Oljamissa käynti
• Ta nutab ema järele ja ema vastab talle hauast: võta must koer ja mine metsa toitu otsima. Värsid 275–296 Emon, ison haudalla
• Metsas jõuab ta paika, kus ta oli õega maganud; ta küsib mõõgalt, kas see jooks süüdlase verd, ja kui mõõk vastab, et jooks, heidab ta end selle otsa. Väinämöinen hoiatab, et valesti kasvatatud lapsest ei saa kunagi arukat inimest. Värsid 297–360 Hirttäytynyt neito

Kus neid laule lauldi

Kullervo lugu jutustavate laulutüüpide laule on kõige rohkem üles kirjutatud järgmistes paikades (sageduse järjekorras):

• Narvusi
• Soikkola
• Uhtua
• Lempaala
• Vuole
• Kaprio
• Repola
• Sakkola
• Toksova
• Serepetta
• Kiimaisjärvi
• Rautu
• Vuokkiniemi
• Jyskyjärvi
• Tyrö
• Venjoki
• Kontokki
• Ilomantsi
• Kupanitsa
• Suojärvi

Kaardil: kus iga laulutüübi laule on üles kirjutatud (Laulutüüpide geograafia)

Eesti Rahvaluule Arhiivis

Eesti Rahvaluule Arhiivis on kuus üleskirjutust, mis jutustavad runode 31–36 stseenidega sarnastest sündmustest. Neli on eesti laulud: kaks karjase leivast, mille sisse on küpsetatud kivi, ja kaks tütrest või pojast, kes tuleb koju ja keda pere ära ei tunne. Ülejäänud kaks on Paul Ariste kaks üleskirjutust ühe Ingerimaa laulja laulust. Laulutekste siin ei näidata; iga viide avab laulu lugemisvaates.

• Vaeslapsest karjane laulab, et kuri perenaine lubas talle saia ja leivakannika, aga nende asemel leidis ta kivi ja kondi; arhiivi laulutüübi „Kivi leivas“ kirjeldus nimetab seda soome-karjala Kullervo loo (Kalevala 33. runo) otseseks vasteks. H II 19, 166/7 (51) — Tõstamaa · 1889
• Sama tüübi karjaselaul: perenaine on küpsetanud karjasele väikese saia, mille keskel on kivi, ja karjane küsib, mida tal sellest oma koerale murda on. H II 20, 178 (20) — Pärnu · 1889
• Mehele läinud tütar sõidab uhkes riides kodus käima ning isa ja ema ei tunne oma last ära enne, kui ta ehted eest ja uhked riided seljast võtab. Sama motiiv on Kullervo kojutulekus 34. runo värssides 175–192, kus pere teda ära ei tunne, ning laulu värss „Tunne'i ema oma lasta“ on lähedane runo värsile 184 „tunne et lastasi omoa“. H II 5, 8/13 (7) — Halliste · 1883
• Noormees tuleb pärast pikka äraolekut sõjast koju ning isa, ema ja vend ei tunne teda ära; ainult õde tunneb ta ära enda kingitud kinnaste ja ema antud särgi järgi (sama motiiv mis 34. runo värssides 175–192). ERA II 190, 447/57 (27) — Setumaa · 1938
• Ingerimaa, mitte eesti laul, mille Paul Ariste pani kirja Ingerimaalt pärit lauljalt Mikko Pukonenilt. Untomo sõjast jääb ellu üks Kaleva poeg, kes pääseb merest, võllast ja tulest, murrab isa noa kivi vastu, mille sepa naine oli tema leiba küpsetanud, ning ajab lehmade asemel koju karud ja hundid. Laul jutustab niisiis suure osa runode 31–33 sündmustest. TEM 3, 1/5 — Tallinn, välismaa · 1922
• Paul Ariste teine üleskirjutus samalt lauljalt samast Ingerimaa laulust; laulja nimi on siin Mikko Pukkanen (Pukonen) ja vanus 83 aastat. Soome arhiivi JR-kogus on peaaegu sama tekst numbri JR 02600 all, kohaks on märgitud Narvusi. E 53258/9 — välismaa · 1923

Lönnroti Kalevalas ei ole Kullervo õel nime; runode 3–5 Aino on hoopis teine neiu, Joukahaineni õde.

Film „Kalevala: Kullervo lugu“ („Kalevala: Kullervon tarina“, 2026) jutustab selle loo vabalt ümber. RunoVerse ei ole filmi ega selle tegijatega seotud.

Lisalugemist

• Niina Hämäläinen: Kullervo-runo ja Kalevalan eri versiot (Kullervo runo Kalevala eri versioonides), Avoin Kalevala, Soome Kirjanduse Selts (SKS), soome keeles
• Hanna Karhu: Kullervo-runot ja kirjallinen tragediaperinne (Kullervo runod ja kirjanduslik tragöödiatraditsioon), Avoin Kalevala, Soome Kirjanduse Selts (SKS), soome keeles