Mis on regilaul (runolaulu, runosong)?

Regilaul on enamiku läänemeresoome rahvaste ühine vana suuline laulutraditsioon. Seda laulsid soomlased, karjalased, isurid ja ingerisoomlased, vadjalased ning eestlased, sealhulgas setod, kes nimetavad oma laulu leeloks. Soome keeles on selle nimi runolaulu, eesti keeles regilaul. See on üks traditsioon, millel on palju piirkondlikke vorme. Samad süžeed ja kujundid ning sarnased värsid korduvad piirkonnast piirkonda, igal pool kohalikus keeles või murdes, Eesti–Vene piiril asuvast Setomaast Viena Karjalani.

Kuidas laulud on üles ehitatud

Regilauludel on ühine poeetiline süsteem. Värsid on lühikesed, langeva, trohheilise rütmiga ja neljarõhulised; enamikus on umbes kaheksa silpi, kuid Eestis võis värsis olla kuus kuni kaksteist silpi. Värsi sõnad algavad sageli sama häälikuga (alliteratsioon) ning värsile järgneb tihti teine, mis ütleb sama teisiti (parallelism). Värsse ei jagata salmideks ega seota lõppriimiga.

Lauljad ammutasid ühisest värsside ja vormelite varamust ning kaks esitust ei olnud kunagi päris ühesugused. Sageli laulis eeslaulja iga värsi ette ja teised kordasid seda – nii lauldi tavaliselt Eestis, Setomaal ja Ingerimaal. Lauldi ka üksi ning Karjalas laulsid eepilisi laule sageli kaks lauljat koos. Iga üleskirjutus on tavaliselt laulu üks variant: nii, nagu laulja või laulurühm selle ühel korral laulis.

Mida lauldi

Traditsiooni kuuluvad jutustavad laulud (Karjalas ja Ingerimaal eeskätt maailma loomisest ja müütilistest kangelastest, Eestis enamasti ballaadilaadsed laulud), lüürilised laulud, laulud laulmisest, pulmalaulud, kalendrilaulud, töö- ja karjaselaulud, hälli- ja lastelaulud ning kiige- ja mängulaulud. Loitsudel oli sama värsivorm, kuid neid loeti sageli, mitte ei lauldud. Enamik RunoVerse’i loitse on kogutud Soomest ja Karjalast. Arhiivid jagavad laulud tuhandetesse tüüpidesse; RunoVerse’is on oma lehekülg igal tüübil, kuhu kuulub vähemalt 100 laulu – kokku 445 tüübil.

Kuidas laulud üles kirjutati

Regilaul elas suulises pärimuses, mitte kirjas. RunoVerse’i vanim dateeritud tekst on loits aastast 1564 ja enne 19. sajandit on dateeritud tekste vähe; peaaegu üheksa dateeritud laulu kümnest pandi kirja 1830. ja 1930. aastate vahel. Sel ajal hakkasid vanad laulud enamikus piirkondades taanduma uuemate riimiliste salmilaulude ees; ka neid on arhiivides. Kogujate seas olid Elias Lönnrot ja kuni 1400 kaastöölist, kelle Jakob Hurt leidis alates 1888. aastast Eestist ja Venemaa eesti asundustest. Kokku on arhiivides kirjas üle 7000 koguja, paljud neist kohalikud inimesed: külaelanikud, kooliõpetajad, õpilased ja üliõpilased.

Lönnrot pani oma „Kalevala“ (1835, 1849) kokku kogutud rahvalaulude värssidest, mida ta ühendas ja töötles; Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ (1857–1861) on suuremalt jaolt kirjutatud tema enda regilaulu jäljendavas värsis ja põhineb muistenditel hiiglasest Kalevipojast. Mõlemad on autorieeposed, mitte suulised laulud; RunoVerse’is on need eraldi, kirjandusliku luule korpuses KR.

Kust RunoVerse’is alustada

• Koht. Kõigil 803 kogumiskohal on oma lehekülg, kus on selle koha laulud, kogujad ja kogumisaastad: näiteks Vuokkiniemi Viena Karjalas, Soikkola Ingerimaal, Kuusalu Põhja-Eestis ja Setumaa (arhiivi nimekuju Setomaa kohta).
• Laulutüüp. Mõnda laulu lauldi suurel osal läänemeresoome alast. Laul lunastatavast neiust on Soome arhiivi SKVR-is tüübi Lunastettava neito all (414 laulu 112 kohast) ja Eesti arhiivi ERAB-is tüübi Lunastatav neiu all (254 laulu 81 kohast). Laul suurest tammest on SKVR-is tüübi Iso tammi all (303 laulu 51 kohast, enamasti Ingerimaalt ja Karjalast) ja ERAB-is tüübi Suur tamm all (345 laulu 85 kohast).
• Üks laul. Iga tüübi leheküljel on näidislaulud ja iga laul avaneb lugemisvaates koos algtekstiga.
• Allikad. RunoVerse koondab umbes 290 000 laulu neljast korpusest: Soome Kirjanduse Seltsi SKVR, KR ja JR ning Eesti Rahvaluule Arhiivi ERAB. Korpuste kirjeldus ja viitamisjuhend on lehel „Teave“.